USA5

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)

Olümpialinnas Atlanta elab üle poole Georgia osariigi veidi alla kümne miljonilisest elanikkonnast. Osariigi Kapitooliumihoonet külastades satume jutuotsale lahke majahaldjaga, kes  lukustatud uksi avab ja kohaliku seadusloomega seotud protseduure  tutvustab.

Selgub, et osariikide Senatid toimivad hooajaliselt, ca 4 kuud aastas ja istungite välisel ajal teevad senaatorid oma põhitööd.

Fõderaal- ja osariikide seadusandlike organite pädevuse jagunemisest me täit sotti ei saanud, kuid põhimõtteliselt ei tohi osariigi seadused föderaalseadustega vastuollu minna. Lisaks keskvõimu poolt kindlaks määratud maksudele on igal osariigil pädevus luua oma, kohalik maksusüsteem. Nii võivad koormised eri riigi osades teineteisesest kardinaalselt erineda. Turisti peamiselt puudutavad müügimaks ja majutusasutuste teenuste eest korjatav maks varieeruvad ca viiest protsendist viieteistkümneni. Näiteks Virginia korjab vaid kuueprotsendilist müügimaksu, kuid naaber Tennessee viieteistkümne protsendilist. Samas on üksikisiku tulumaks Tennessees 0% jne.

Kuna  liikluskorralduse haldamine kuulub osariikide pädevusse, on piirkiirused USA eri regioonides erinevad.  Mõnedes osariikides on mootorratturitel kiivri kandmise kohustus, mõnes see puudub, osades tohib kasutada radariavastajaid, osades mitte. Samuti on saastenormid näiteks autodele ja ettevõttetele regiooniti erinevad. Kuidas kodanikud selles seaduste virr-varris orienteeruvad jääb meile mõistatuseks. Pärast huvitavat vestlust, naudime kohalike jazzmuusikute elavat etteastet, mis maja fuajees, seoses väljapaistvate kodanike austamisüritusega, aset leiab. 

Moodsa  ja kiiresti areneva linnana Atlanta arhitektuuriliselt erilist silmailu ei paku. Külastame tagasihoidlikku Olümpiaparki, mille vahetus läheduses käib uue staadioni ehitus.

Paistab, et sporti siin armastatakse ja sellega seotud rajatised  leiavad rohket kasutust, muidu poleks olümpiastaadioni kõrvale ju uut mõtet ehitada. Kehakultuuri propageerimist vajab ühiskond väga, sest raskelt ülekaalulisi inimesi hakkab silma kõikjal. Loomulikult on siingi inimesi, kellel ülekaal tuleneb  terviseprobleemidest. Kohalikega sel teemal vesteldes selgub, et sporti tehakse hoolega kuni haridustee lõpuni. Pere loomise järel harrastused lõpetatakse ja nii on  liigsed kilod kiired tulema. Söögikohtades serveeritavad toiduportjonid on paraku hiiglaslikud ja valikus olevad road väga kaloririkkad.

Satume  ekstreemse spordiharrastuse tunnistajaks. Jälgime, kuidas kaks noort  17 korruselise hoone katuselt ämblikena köie abil alla ronivad. Hullumeelsena tunduva  teo taga on üllas soov heategevaks otstarbeks raha korjata.

Suurimatest hoonetekompleksidest jäävad linnas lisaks olümpiarajatistele silma veel CNN-i ning Coca Cola peakorterid koos juurdekuuluvate hotellide ja rajatistega.

Grand Smoky Mountainsi rahvuspargi kõrval asuva Cherokee linna lähedal paikneb samanimelise kuulsa indiaanihõimu reservaat.

Külastame indiaanlaste botaanikaaeda, mis meenutab Tootsi peenart, viskame pilgu peale väikesele suitsusele indiaanikülale ja veedame mitu huvitavat kuid masendavat tundi cherokeede ajalugu käsitlevas muuseumis.

Muuseumi uksel võtab meid vastu hõimu austatud Teadjamees Jerry Wolf isiklikult. Väljapanek kirjeldab põgusalt põlisrahvaste elu muinasajal, nende kombeid, rituaale ja uskumusi. Ekspositsiooni põhirõhk on seatud ajaloole alates 18. sajandist, mil valged  Inglismaalt pärit  kolonialistid siinsetele aladele saabusid. Cherokeed võtsid uusasukad  diplomaatiliselt ja soojalt vastu, kuna nende abi oli teretulnud teiste, lõunapoolt sisse tungivate indiaanihõimudega võitlemisel. 18. sajandi teiseks pooleks olid põlisasukad kolmveerandist oma valdustest  loobuma pidanud. Olukord läks nii hulluks, et cherokeed, pealikuga eesotsas, siirdusid mõne neist  hooliva kolonisaatori toel 1760. aastal Londonisse kuningaga läbirääkimisi pidama. Inglismaal võeti kolmeliikmeline delegatsioon suurejooneliselt vastu. Ajakirjandus vahendas elavalt punanahkade tegemisi Saareriigis ja ka tollane kuningas, kelleks oli vist George III, kohtus pealikega. Visiidi tulemusena kirjutas kuningas alla seadusele, mis keelas kolonisaatoritel asuda Apalachi mäestikust lääne pool asuvatele indiaanlaste aladele. Loomulikult puudus  monarhil siiras huvi põlisrahva saatuse vastu. Meretaguses koloonias  võtsid võimust iseseisvumise meeleolud ja inglise troon lootis cherokeede toele kui olukord veel hullemaks peaks minema. Igatahes 1761. aastal alanud sõja inglased kaotasid ja pärast Ühendriikide iseseisvumist läks  põlishõimude olukord ülikibedaks. Sisuliselt olid nad 19. sajandi alguseks eri meetodeid kasutades maast ilma jäetud. 1830. aastal  allkirjastas toonane president seaduse, mille kohaselt viis suuremat hõimu, kes veel riigi idaosas elasid, pidid kahe aasta jooksul ca 1200 miili kaugusel läänes asuvale niinimetatud indiaanialale ümber asuma.  Loomulikult ei olnud põlisasukad asjaga päri ja üritasid seaduse jõustamisele vastu seista. Ometi küüditamisest ei pääsetud ja nii asuti sunnitult ränkraskele teekonnale. 16000 cherokeest suri teekonnal 4000. Cree hõim hääbus täielikult ja ka ülejäänud kolm indiaanirahvast kandis arvukaid kaotusi, millest pole tänaseni toibutud. 

Külaskäik sügisesse Great Smoky Mountains Rahvusparki parandab karjuvast ülekohtust masendatud meeleolu. Vaatamata suvisele õhutemperatuurile pakub mets juba sügist värvirohkust. Parki läbivad autoteed on liiklusvahenditest tulvil, kuid  matkarajad pole eriti rahvarohked. Lonely Planeti andmetel ei eemaldu  95% pargi külastajatest liiklusvahendist enam kui 100 jalga=33 meetrit. Kahe päeva  jooksul võtame ette kolm erineva pikkuse ja raskusastmega rada, millel saame vahvate elamuste osaliseks. Sügisene mets ja nähtud mitte küll eriti kõrged kosed on võrratud.

Omaette huvitav on peatumine pargi suhteliselt tagasihoidlikus kämpingus, kus puudub muuhulgas elektrivool. Kohalikud on oma hiiglaslikes autosuvilates kohale vedanud generaatorid, mis  meie naaberplatsidel häirivalt häälekalt elektrit toodavad. Laagri reeglite kohaselt on genraatoreid lubatud kasutada hommikul kella kaheksast õhtul kaheksani. Meist paremal asuv seltskond lülitab seadme välja kell 19:53 ja vasakul asuv seltskond kell 19:58- milline seadusekuulekus. Vaikus lõpuks ometi! Vasakpoolne generaator pannakse taas üürgama hommikul kell 8:05!

Ka selles pargis õnnestub meil ära näha täiskasvanud karu, kes vaatamata pidevale autode möödakulgemisele teeäärses metsas rahulikult oma karutegemisi toimetab ja kõdunenud puutüve alt söögiks tõuke otsib.

Kentucky osariigi tuntuimad tooted on burbooni viski ja tipptasemel sporthobused. Otsustame  külastada  maailmakuulsat Kentucky Hobuparki (Kentucky Horse Park). Umbes 500 hektaril paiknevas kompleksis on võimalik harrastada erinevaid ratsaspordialasid, siin paiknevad mitmed muuseumid, kus saab ülevaate hobuse ja inimese kooseksisteerimisest aegade algusest kuni tänaseni. Välja on pandud kõikvõimalikke hobuste pidamisega  seotud materjale ja eksponaate, antud ülevaade tõuaretusest ja erinevate hobusetõugude omadustest, esitletud hobuspordi kõik alad üle maailma. Muuseumis nähtut kinnistatakse mitu korda päevas toimuvate elavate esitlustega, kus erinevaid hobutõuge areenil tutvustatakse ja külaliste küsimustele vastuseid antakse.

Eraldi paiknevas mitmesajaruutmeetrises pavilionis on välja pandud sadu erikujulisi hobuseraudu, mille kasutusotstarbe kohta ka seletus antakse. Selgub, et tänapäevased sporthobuse jalavarjud pole üldse mite rauast, vaid meisterdatakse kergetest alumiiniumisulamitest ja komposiitmaterjalidest.

Pargis on  aukohal rohkelt võite saavutanud  sporthobused, kelle karjäär tänaseks lõpule jõudnud. Neile on pühendatud omaette osakond- Hall of Fame ja paaril korral päevas esitletakse kuulsaid suksusid külastajatele. Tipptasemel hobusport on suur äri. Meile näha toodud erus meistritest on enim auhinnaraha, ligi neli miljonit dollarit, teeninud Won The West nimeline vaid 11 aastat vana ratsu, kes juba kolmandat aastat Pargis pensoinipõlve peab.  Kokku esitletakse nelja tshempionit, kes oma välimuse järgi kõik endiselt tippvormis.Soovijatel on võimalik pargis kas oma või renditud hobustega ratsutada. Siin on olemas ka kämping, mille teenuseid meiegi kasutame.

Teekonnal Detroiti peatume Erie järve äärses looduspargis. Kuna Kanada piir on siit kiviga visata (ca 20 km) ja kanadalastel seoses nende lõikuspühaga ees pikk nädalavahetus, on pargis rohkesti külastajaid Ontario provintsist.  Meie naabriks oleva Kanada perekonnaga jääme pikemalt vestlema. Õhtul kutsuvad nad meid oma lõkke äärde, kus saame meie ettevõtmist ja Eestit puudutava küsimusterahe osaliseks. Istume koos südamliku pika õhtu, mida jäävad meenutama kingiks saadud Kanada lipp ja erupolitseiniku vimpel.

Sügises Shenandouh pargis ringi sõites peates meid ühel vaateplatvormil hall Jeep. Autost tuli välja meeldiv kolmeliikmeline noor pere, kes  sulaselges eesti keeles juttu vestis. Selgus, et tegu meie blogi jälgiva perekonnaga, kes teel Miamist ja New Yorki ja tagasi ning musta katusetelgiga Hiluxi  Eesti numbrit nägemata kaugelt ära tundis ja ligi 10 km jälitas. Oli taaskord väga tore eesti keeles juttu ajada. Kuna olime just viietunniselt matkarajalt tulnud, higised ja väsinud, käitusime matslikult ja autost külma tuule kätte ei roninud. Vabandame! Jõudu ja edu kõigile Eestist pärit reisisellidele!