Peru 2

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)

Käesoleva postituse autor on Andrus,  mitte Merle nagu ülalpool väidetud.

Imeilusa Maailma Katuse Platoo (Pampa Galerase Rahvuspark) lääneservas üllatas radikaalselt muutunud looduspilt, hubane rohelus asendus kõleda kivise tühermaaga. Nasca tasandik paikneb kurikuulsa Atacama kõrbe põhjaosas.

Pika autosõidu vältel, luges keegi kaasreisijatest, vist Andres, teatmikust ette fakte eesootava sihtkoha kohta. Üks, mis meelde jäi oli väide, et Nascas ei saja kunagi, ehk aastane sademete hulk on ümmargused 0 millimeetrit. Kui sõita oli jäänud vaid mõnikümmend kilomeetrit, algas tugev vihmasadu, mis jätkus veel tunde pärast meie päralejõudmist. Linlased olid ootamatust ilmanähtusest ilmses shokis. Uputas nii tänavatel kui siseruumides. Kõikjal levis üleujutatud kanalisatsioonist tulenev kirbe lehk. Kohaliku taristu projekteerimisel pole paduka võimalusega lihtsalt arvestatud. Nascalaste kogu õhtu näis kuluvat veekahjustuste likvideerimisele. Hotellist, mida meile soovitati ja mida käisime esimesena vaatamas, lahkusime kiiresti, kuna kõik esitletud toad olid vastsete uputusjälgedega. Lõpuks leidsime suhteliselt soodsa ja hubase peatumiskoha lennujaama lähedases majutusasutuses, mida peab Shveitsist pärit vanadaam. Lennujaama lähedus sobis meile suurepäraselt. Aerodroomilt oli meie linnakülastus ka alanud, sest kuulsate jooniste nägemiseks on lennuk ainus mõistlik vahend. Üritades erinevatelt aerofirmadelt paremaid tingimusi välja kaubelda, oli peagi selge, et hapukurgihooajale vaatamata, on tegu hinnakartelliga ja kõik teenusepakkujad küsivad ca pooletunnise õhusõidu eest sama hinda. Ei olnud abi ka demonstratiivsest hinnaläbirääkimise katkestamisest, mis tavaliselt toimib. Hind püsis ja jäigi püsima. Valisime lõpuks lennuettevõtte, mida Lonely Planet oli turvalisuse osas soovitanud. Lennuga alustasime järgmisel hommikul kell 7.15. Ilm hommikul oli suurepärane, nagu ka lennufirma teenus.

Kõik kuulsad joonised said oma silmaga üle vaadatud. Miks Nascalased sellised grandioossed rajatised kuni kolm tuhat aastat tagasi loonud on, ei ole tänaseni selge ja ilmselt jääbki saladuseks. Peruulased on igatahes „mihklid“ oma territooriumil asuvate ajalooliste mälestiste turundamisel. Ka reliikviate esitlus on sellisel tasemel, et vaatamata makstud soolasele hinnale lahkuvad külastajad reeglina rahulolevatena. Nii ka meie.

Lisaks paljukiidetud joonistele on Nasca lähedal eksponeeritud ka kujundid loonud hõimude jõukamate liikmete mumifitseeritud maised jäänused. Järjekordne sürr kogemus. No mitte ei tahaks, et keegi meid mõne tuhande aasta pärast nõndamoodi eksponeeriks.

Edasi seadsime suuna põhja, Vaikse Ookeani rannikule. Tee kulges läbi karmi kõrbemaastiku.

Kohustusliku vaatamisväärsusena külastasime Huacachina oaasi, mis oli kena kuid ülituristlik, pakkudes võimalusi liivalaual luidetest laskumiseks või räpases vees suplemiseks.

Ööbimiskohaks olime valinud Vaikse Ookeani rannikul asuva Paracase linna, kus kohalikelt automatkajatelt saadud info kohaselt oli võimalik otse mererannal kämpida. Läbi kõrbe sihtkoha poole liikudes köitsid tähelepanu tuulispasad, mille hulk aina kasvas. Silmapiiril paistsid kurjakuulutavad pilved, millest kartsime järjekordset padukat. Padukat aga ei tulnud, selle asemel sattusime kõikematvasse liivatormi. Mitmed autod peatusid teeääres, kuna nähtavus kahanes mõnekümnele meetrile.

Kohale jõudes tegeles kogu Paracase linn tormikahjustuste likvideerimise ja endiselt lendava liiva kokkukühveldamisega. Restoranis, kus lõunatasime, informeeriti, et sellist loodusnähtust tuleb siin paar korda aastas ette ja seda kutsutakse Paracaseks (=liivavihm). Aastaaeg olevat loodusnähtuse esinemiseks erakordne, tavaliselt suvel seda ei esine. Nautisime oma toitu kerge liivalisandiga. Järgmiseks hommikuks oli torm vaibunud ja võtsime ette paadiretke Islas Ballestas saartele, kus sai lähedalt jälgida merilõvide ja arvukate lindude tegemisi.

Saartelt on traditsiooniliselt kogutud guaanot, ehk linnusitta, mida tänapäevalgi edukalt taimekasvatajatele turustatakse. Guaano kogumise tsükkel on 8 aastat ja ebameeldiva raske töö eest makstakse tasu, mis ületab kordades ülikooli professorile makstavat hüvitist.

Mereretk saartele oli meeldiv, sujuvalt organiseeritud ja nähtu, nii maastik kui fauna, nõutud tasu väärt. Soovitame soojalt! Mereretkelt tagasi, tegime lühikese peatuse maavärinatest räsitud Pisco linnas. Vaatamata sellele, et linnal samanimelise joogiga miskit ühist pole, soovis Andres varasest tunnist hoolimata üht kuulsat kokteili, ja selle ta ka kohalikus meeldivas söögikohas sai.

Edasi liikusime piki rannikut lõuna poole, sihiks Peruu pealinn. Öö veetsime järjekordses teenusteta telkimiskohas Vaikse Ookeani ääres, kus mitme öötunni jooksul olime tahtmatult osalised kohalikul peol , st. tümps täitis kõik meie meeled kuni kella kaheni hommikul. Pärast unevaest ööd Limasse jõudes, oli meeldiv avastus, et Kätlini ja Andrese poolt juba Tallinnas välja valitud hotell paiknes rahulikus linnaosas üsna kesklinna lähedal.

Lima, Peruu pealinn oma 8 miljoni elanikuga meenutas pigem Eesti pealinna kui mingit ülisuurt metropoli.

Linnas on nii klassikaline keskus kui moodne osa Miraflores, milles tunned end kui suvalise Euroopa linna jõukate inimeste asualal. Jäätise hindki sama kvaliteedi juures erines kesklinna ja Miraflorese vahel kolm korda. Imestust äratas turvameetmete rohkus Lima kesklinnas. Keskpäevase vahtkonnavahetuse eel presidendilossi juures oli kogu linnasüda suletud täisrelvis märulipolitseinike poolt. Vahetult enne tseremoonia toimumist lasti näokontrolli alusel peamiselt gringod ja aseaadid vahtkonnavahetust jälgima. Kohalikele oli pääs keelatud. Arvasime esialgu, et tegemist on mingi erikorraldusega, seoses meile tundmata ohuga, kuid enam informeeritud turistid, koos kohalike saatjatega andsid teada, et selline kord on igapäevane. See tulenevat 90. aastate algusest, mil maoistlikud grupeeringud Peruu eri osades terroritegusid läbi viisid ja kodusõda õhutasid.

Meie jälgisime mõttetut vahtkonnavahetuse tseremooniat mõnekümne meetri kauguselt, raudaia tagant. Pole kunagi varasemalt sattunud nägema nii mõttetut rivisammu kui Peruu kaardiväelaste oma. Jalg tõusis poolde taevasse, kuid edasiliikumine oli 0.

Tekkis kohe paralleel 19. sajandi teise poolde, kui 2 korda suurema rahvaarvuga Peruu koos Boliiviaga sai hävitava kaotuse osaliseks Vaikse Ookeani sõjas lõunanaabri Tshiiliga ja pidi loovutama märkimisväärse osa ookeani äärde jäävast territooriumist. Muide ka Eesti Vabariik oskas enne Teist Maailmasõda kasu lõigata siinsetest regionaalsetest pingetest, müües 1933. aastal kaks oma aegunud ja roostest puretud sõjalaeva Lembitu ja Vambola Peruu valitsusele, kellel oli parajasti käimas konflikt Kolumbiaga.

Lima vana osa üllatas meeldivalt oma 19. sajandi teise poole arhtektuuri ja meeldiva õhkkonnaga, moodsas Miraflorese saime maitsva, kuid hinnalise õhtusöögi osaliseks. Meile kõigile oli üllatuseks, et Lima linn on rajatud elutusse kõrbesse. Uus Maailm pidi Hispaania kroonile korralikult sisse tooma, et suure keskuse rajamine kõrbesse ette võeti. Linna õitseng ja areng jätkub tänaseni.

Limas viibimise kolmandal päeval jätsime hüvasti Kätlini ja Andresega, ning alustasime teekonda Peruu suuruselt teise linna Arequipa poole. Metropolist lahkumine läheb hõlpsalt, juba kolmveerand tunniga jätame ummikud seljataha. Edasi läbisime 1100 kilomeetrit ookeaniäärses kõrbes.

Öö teekonnal veetsime juba tuttava hotelli haljasalal Nascas. Kuigi olime otsustanud veeta järgmise öö linna sisenemata kuskil Arequipa lähistel, oli kõrbes paiknev kaevandusmaastik (tänapäeval kaevandatakse Cerro Verde piirkonnas vaske ja hõbedat) piisavalt kõle, võõras ja peletav, et väsimust trotsides Arequipasse välja kulgeda ja veeta öö pärast kosutavat õhtusööki suhteliselt hubases hostelis.