Bolivia 3

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)

Kaunist Sucrest suundusime Boliivia suurima linna, 2,4, miljoni elanikuga Santa Cruzi poole. Ees ootas umbes 500 kilomeetriline teekond mägedes, millest ca 300 km kruusakattega. Peaaegu kõik maanteed Boliivias on tasulised. Raha korjatakse vastavalt teekonna pikkusele ja poole tuhande km läbimise eest küsiti kokku igati mõistlikud 22 bolivari (ca 3 eurot). Teed mägedes nõuavad haldajalt pidevat hoolt, sest varingud ja maalihked on igapäevased nähtused. Asjalikult toimetavaid teetöölisi on kõikjal näha, tööde piirkonnad hästi tähistatud ja tihti korraldavad liiklust reguleerijad. Kruusakattega mägiteedel tasub keskmiseks kiiruseks arvestada ca 30 km/h, asfaltteedel 60-70 km/h. Boliivia keskosa kruusateedel on eesõitja rataste alt paiskuv tolmupilv eriti tihe. Nullilähedane nähtavus teeb aeglaselt liikuvatest veokitest möödumise keeruliseks ja riskantseks. Teemaksu kogumise punktides on tihti ka politsei kontrollpostid, kus eksootilise numbrimärgiga auto kindlasti dokumentide täieliku kontrolli osaliseks saab.

Kohalike liiklejate kontroll piirdub templi löömisega kas teekonnalehele või teemaksu kviitungile, protseduur, mille eest juhid pealtnäha vabatahtlikult mõne mündi templilööja kaukasse poetavad. Mina, teeseldes teadmatust, kohalike politseinike räketis ei osale ja saan seega pidevalt pahameele osaliseks. Vahetult enne Santa Cruzi, läbides järjekordset kontrollpunkti teatab konstaabel pärast minu esitatud paberikuhjaga tutvumist, et üks eriti tähtis formular on puudu ja ta on valmis selle teatava tasu eest vormistama. Lepime kokku hinnas 50 bolivari, mille kättesaamise kohta ta minu tungival nõudmisel dokumendi nurgale märke teeb. Hiljem selgub, et see raha sai hästi investeeritud, kuna vormistatud dokument on ilmselt tõesti vajalik, sest seda nõutakse enamikes läbitud postides. Mõnes neist teeb ametnik asjaliku näo ja ütleb, et see on Santa Cruzi regioonis kehtiv paber, siin tuleb vormistada kohalik. Kui näitan formulari tagakülge katvaid eri riigi osadest pärit pitsateid ja ütlen oma olematus kohalikus keeles- todo Bolivia = uno pais, ehk Boliivia on üks riik, ilmub võimuri näole naeratus ja soovitakse head teed. Nagu igal pool maailmas, saab ka siin hakkama altkäemaksuta, juhul kui kehtivate reeglite vastu eksinud pole. Mõningad erandid välja arvates on suhtlemine politseinikega meeldiv ja kilomeetrite üksluisesse läbimisse vaheldust toov ettevõtmine. Mõistatuseks jääb nende arvukate kontrollpostide tegelik otstarve. Nagu hiljem selgub, on sarnaste skeemide peale mihklid ka Peruu politseinikud, kes küsivad vaid kordades suuremaid summasid.

Boliivia väiksematel teedel saab kätte paraja adrenaliinilaksu. Lisaks kõikjal ümbritsevale hingematvalt kaunile loodusele, on teed ääristatud hauamonumentidega liiklusõnnetuste ohvritele. Osa õnnetustest tuleneb kohalikust liikluskultuurist- tundub nagu eessõitvast liiklejast iga hinna eest möödumine oleks eluküsimus. Teine osa õnnetusi on põhjustatud looduslikest oludest, varingu kohti satub ette tihti, ja valel ajal vales kohas viibimise eest saab vaid saatust süüdistada. Mõistlik on nendes oludes vältida pimedas sõitmist.

Mõne sõnaga kütusest ja selle saadavusest. Tanklaid on riigis täiesti piisavalt. Meil on kanistrites 40 liitrine kütusevaru, mida senini pole puutunud. Samas keelduvad osa tanklaid seadustele viidates välismaal registreeritud autodesse kütust müümast. Kui üritan operaatorit väikest meelehead pakkudes ära rääkida, osutab ta valvekaameratele mis on kõikides tanklates ja keeldub teenindamast. Vaid ühel korral õnnestus kütusemüüja ära rääkida ja sain kütuse kätte kohalike hinna eest (hind kohalikele 3,72 bolivari/liiter, välismaalastele 8,88 bolivari/liiter), loovutades väikese osa hinnavahest otse operaatorile. Olukord linnadest kaugel on teine (vt. Tarmo kommentaari postitusele Boliivia 1), seal totaalne kontroll puudub ja kütust müüakse kohaliku hinnaga kõigile.

Müüdava diisli kvaliteedi kohta on keeruline kommentaari anda, kuid alates 3500 meetri kõrgusest hõredas õhus kaob autol jõud madalatel pööretel, mil turbo veel oma otstarvet ei täida. La Pazi mõningatel eriti karmi tõusuga kitsastel tänavatel tuli paaril korral kohalt saamiseks aeglusti sisse lülitada. Lõpetuseks kiidan meil tundmatut Boliivia veini, mis pärit Tarija piirkonnast. Nii valge kui punane vein on head ja müügil taskukohase hinna eest- 20-60 bolivari/pudel olenevalt aastakäigust ja viinamarjasordist.

Meie teekond esmakordsel Boliivia läbimisel- Villa Montes (Paraguay piirile lähim linn) – Carapari ( de Manejo rahvuspark) – Ipati - Tomina –  SUCRE - SANTA CRUZ- Samaipata - El Fuerte Inkade kindlustus- Las Cuevas joad - San Javier (Jesuits Missions of the Chiquitos)- Rio Blanco -  Termid San Javier lähistel -  Buena Vista –  Villa Tunari -  Cochabamba- Mecapaca - LA PAZ – Tiwanaku-Tapena piiripunkt Peruuga. Seekord niimoodi, kuid me naaseme veel Boliiviasse....