BACK ON WHEELS

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)

Auto kohalejõudmine sihtpunkti, Argentiina sadamalinna Zaratesse venis 2 nädala võrra pikemaks, kui esialgselt lubatud 6. jaanuar. Tallinnast Lõuna-Ameerikani, Brasiilia sadamalinna Navegantes, läks kõik plaanikohaselt, ehk konteiner jõudis Sambamaale juba 30. detsembriks. Sealt hakkas asi venima, edasivedu Argentiinasse algas 2 nädalat lubatust hiljem. Võib-olla mängis siin oma rolli varasemas postituses kirjeldatud suursündmus, Dakari ralli, millel osalejate tehnika liikus peamiselt läbi Zarate sadama. Ehk kommertskaup jäi vahepeal vedamata edasiveo kapasiteedi ammendumise tõttu.

Juba 5. jaanuaril kohtusime Martiniga Plate Logisticust, firmast, kes on meie kohalik koostööpartner auto toimetamisel üle lombi. Loomulikult oli veidi kõhe loobuda ülitähtsate dokumentide (merekonossemendi) originaalidest ja märkimisväärselt suurest sularahasummast, seda küll korralikult vormistatud kassa sissetuleku orderi vastu.Samas oli ettevõte soliidne, teenindus viisakas ja asjalik. Vahepealse aja jooksul sai igasuguseid stsenaariume peas läbi mängitud, nii positiivseid kui negatiivseid. 21. jaanuari hommikul kella kümneks leppisime kokku kohtumise Nataljaga (Plate Logisticu tollimaakler) Zarate sadamaterminali väravas. Zarate on BA-st ca 80 km kaugusel asuv sadama ja tööstuslinn, kus paiknevad näiteks Honda ja Toyota koostetehased. Soovisime eelmisel päeval Zaratesse sõita, et siis hommikul õigel ajal platsis olla, kuid ükski suurtest hotellibroneeringu saitidest ei leidnud linnast meile vajalikuks päevaks hotellikohta. Seega veetsime öö meile juba armsaks saanud BA-s, istusime hommikul 6:45 bussi ja jõudsime õigeks ajaks sadamalinna kohale. Enne terminali siirdumist, vormistasime kohalikus kindlustusfirma kontoris sujuvalt liikluskindlustuse, mis kehtib lisaks Argentiinale ka enamikus teistes Lõuna-Ameerika riikide ühenduse- Mercosur liikmesmaades. Soodsa kindlustusandja leidmisel aitas meid taas Martin Plate Logisticust. Tänud talle! Kindlustuslepingu vormistanud noormees oli nii meeldiv, et viis meid oma autoga sadamaterminali väravasse ära. Jõudsime kohale viis minutit enne kümmet. Kokkulepitud ajal helistasin Nataljale teatamaks, et oleme kohal ja uurimaks, kust võiksime ta leida. Selgus, et neiu oli veel mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvas linnakeses. Samas organiseeris ta priiküüdi sadama tagasihoidlikku kohvikusse, kus veetsime järgnevad 8 pikka tundi.

Veidi aja pärast astus kohviku uksest sisse pikk meesterahvas, kellest võis esimesel pilgul ära tunda hingesugulase, autol liikuva rännumehe. Etienne, Shveitsist pärit tarkvarainsener on samuti haigestunud rännutõve raskemasse vormi ja alustab oma järjekordset odüsseiat, seekord läbi Ameerika mandri. Tema varasema ja ka käesoleva pika reisiga saab tutvuda saksakeelses blogis aadressil http://adventure-overland.blogspot.com. Etiennegi kasutas Plate Logisticu teenuseid.

Pooletunnise hilinemisega jõudis Nataliagi kohale, tutvustas end ja asus asju ajama. Umbes kella kaheteistkümne paiku naases ta uudisega, et toll hakkab peagi konteinereid avama ja kontrollima.

Meie tungival nõudmisel korraldas maakler asjad nii nagu olime Martiniga kokku leppinud, ehk Etienne ja mina saime viibida konteinerite avamise juures. Selleks vormistati load tolliterritooriumile sisenemiseks, anti selga helkurtraksid, jalga kinganinade tugevdused, mis muutsid meie matkajalatsid turvakingadeks. Rõõm ja kergendustunne oli suur kui tundsime ära konteinerid, millesse Euroopa erinevates sadamalinnades nädalaid varem oma armsad reisiautod ajasime. Pildistasime teineteist uhkelt veel suletud konteinerite taustal, kuni saabus sadama turvaülem ja kaamera kasutamise terminalis ära keelas. Meie jaoks tähendas see kaamera avaliku kasutamise keeldu, varjatult jätkasime tähtsa sündmuse salvestamist. Asjadest ette rutates nendin, et turvaülema keelust üleastumisega teenisin karmavõla, mille lunastasin mõned päevad hiljem, kustutades tahtmatult kaamerast paari päeva ülesvõtted lõplikult ja taastamatult. Muude piltide seas läks looja karja ka enamus auto vastuvõtmist kajastavaid klõpse.

Tollimees saabus kohale koos suurte plommi läbilõikamise kääridega ja voilà olidki konteinerid avatud. Nii meie kui Etienne'i Toyotad näisid pärast pikka reisi suurepärases vormis. Olin tahtmist täis, et akud kiiresti ära ühendada ja nelja tuule poole liikuma hakata, kuid asi polnud sugugi nii lihtne. Saabus Natalia, kes informeeris meid asjaajamise üksikasjadest - protseduuri kohaselt pidi toll autod konteinerist välja ajama, läbi viima põhjaliku kontrolli, siis üle vaadatud laadungi tagasi kasti ajama, et saaksime heal juhul kas hilja õhtul või realistlikumalt järgmisel päeval oma sõidukid vormistatult kätte. Häält tasandades teatas maakler, et mõistliku tasu eest on võimalik põhjalik kontroll kiirendatult läbida autosid konteineritest välja ajamata. Peale omavahelisi konsultatsioone ja prouaga kauplemist nõustusime protseduure määrima 100 USD-ga kummagi liiklusvahendi eest. Lahkusime tolliterritooriumilt lootusega, et hiljemalt paari tunni pärast laseme roolis vilet. Tagasi kohvikus, otsisime välja kokkulepitud summa kohalikus valuutas ametliku kursi järgi ja loovutasime selle maaklerile. Kuna mõlemad olime peesosid ostnud veidi soodsama kursiga, loobusime kumbki tegelikult ca 65-st dollarist, mis on vähem kui maksnuks öö Zarate hotellis ehk tegime mõistliku investeeringu. Ilmselt olid raha saajad veidi nördinud, kuid vastuväiteid kelleltki ei kostnud, kokkulepetest peeti kinni ja juba kella kuueks õhtul olid autodel hääled sees. Tehniliselt kõik toimis, akud olid heas seisukorras, mootor käivitus esimesest pöördest, häiris vaid autos leviv pikaajalisest kinnises ruumis seismisest tekkinud läppunud hais, kuid see on tänaseks ajalugu. Pea kogu varustus oli reisi suurepäraselt läbi teinud. Ainsaks ohvriks sai meie vana ja teeneline vatitekk, mis katusetelgis veidi hallitas. Jätsime selle prügikasti kõrvale taaskasutust ootama.

Kui kainelt kogu auto saatmise protsessile tagasi vaadata, läks kõik üle ootuste libedalt. Ajaliselt kulus mõlemas otsas kokku ca 9 tundi ja ise nähtud vaev oli tagasihoidlik. Palju suurem oli teadmatusest tulenev närvikulu ja muidugi kogu veole ohverdatud rahasumma. Kui keegi soovib samasugust vedu Argentiina suunas ette võtta, julgen Plate Logistic'u ja Martini teenust soovitada, kallis aga toimiv!

Olles taas autoomanikud, käisime esimese asjana tankimas ja siis tuli üha hilinevas õhtus leida ööbimiskoht. Teadsime, et Zarate läheduses on enam kui üks kämping, nüüd tulid need vaid üles leida. Peale mõningast ekslemist ja kohalikega vestlemist juhatati meid Uruguay jõe teisele kaldale, kus tõesti laagriplatse nagu kirjuid koeri. Ühel neist ankrusse heitnud, tahtsime asuda tähtsat sündmust veinipudeli avamisega tähistama, kui platsile keeras Etienne'i valge Landcruiser. Maailm on ikka väikene - vaatamata kämpingute suurele arvule, valis shveitslane täpselt sama koha, kus meie juba ees. Etienne küpsetas fantastilise loomafilee, meie poolt olid vein ja puuviljad, pidu kestis igal juhul kauem, kui esialgu planeerisime....oli mida tähistada.