Vandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipiltVandersons galeriipilt

Chile 1 - desert

Chile 1 - 2500 kilometres in the desert

March 16th, 2015, Merle Pavelson

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)



Ainus abivahend Tšiilis seiklemiseks on sõprade poolt kingitud Lonely Planeti raamat. Korralikku Tšiili maakaarti pole seni veel õnnestunud osta, selle puudumisel üritame hakkama saada LP infoga ja telefoni laetud GPS kaartidega. Tšiiliga tutvumist alustame maa põhjaosast, piirialalt Peruuga, kus inimesi  hoiatatakse võimalike maamiinide olemasolu eest  miiniväljade siltide abil.



Sisenesime Tšiilisse Tambo Quemado/Boliivia- Chungara/Tšiili piiripunkti kaudu. Tšiili on esimene riik, kus usinad tolliametnikud soovisid meie reisivarustust põhjalikumalt kontrollida. Asusime agaralt autot tühjendama. Olles paar kasti lindile tõstnud  ülevaatajad leebusid ning suundusid meie auto juurde, kus järgnes pisteline kontroll. Külmiku sisu uurides olid tollitöötajad hämmingus, kuivõrd kastis polnud midagi ebaseaduslikku. Olime eeltöö hästi teinud. Nimelt on Tšiili keelatud sisse tuua toorest liha, muna-  ja piimatooteid ning puu- ja juurvilju. Seda infot omades olime hommikul valmistanud endile kuningliku hommikusöögi, mille käigus püüdsime sisse manustada üleliigse laovaru. Ühe Boliiviast soetatud pisikese juustukera jätsime küla koertele. Auto pagasiruumist kästi meil kõik kastid välja tõsta, s.h.vintsi, mis kaalub ca 25 kg. Eks need jõu- ja ilunumbrid kuulu reisimise juurde. Auto läbivaatus tipnes katusetelgi avamisega, mis peamiselt tolliametnike uudishimu tõttu lahti teha paluti. Miskit ebaseaduslikku meilt ei leitud ning tee Tšiilisse oli avatud.


Sisenesime riiki Lauca Rahvuspargi aladelt, mis  sarnaneb Sajama pargiga Boliivias. Maastikku ilmestavad vikunjade ja laamade-alpakade karjad on iseloomulikud mõlemile. Sisemaale jõudes ilmusid vaatevälja 5-meetrised kandelaaberkaktused, pisuke vaheldus igavasse kõrbemaastikku.



Mida enam maa sisemusse, seda trööstitumaks vaade muutus. Hiiglaslikud paljad liivamäed ilma ühegi rohelise laiguta. Samas on siin esinadatud halli-kollase-pruuni värvi erinevad toonid, mille rohkusest varasemalt aimugi polnud.



Vaikse ookeani ääres muutus pilt märksa sümpaatsemaks. Kaunis sinine vesi, mis ulatus silmapiirini, kalda ääres kaljude vahel mäslevad vahused lained lisamas koloriiti hallidele mägedele.



Paraku kõigub kaldariba laius paarisajast meetrist kilomeetrini, mispeale kõle Atacama kõrb taas võimust võtab.  Ööbima jääme Arica lähistele ookeani kaldale, kus ametlikku kämpingut küll pole, ent telkimine lubatud.



Kaldaala on looduslikult ilus, ent inimeste poolt täiesti ära risustatud. Mida lähemal linnale, seda hullem olukord. Sõidame linnast kaugeimasse randa kuhu tee viib. Seal õnnestub üks puhtam plats leida. Telkimine paistab kohalike seas populaarne olevat, kahju vaid et prügimajandus lonkab kahte jalga ning käimlatega paistab ka kitsas käes olevat.


Jätkame teekonda lõuna suunas mööda Panamerican Highwayd. Valdav osa teest kulgeb pampas, kus loodus praktiliselt elutu. Igav liiv ja tühi väli täidab hinge kummalise ängiga, väga pikalt taolises kõrbemaastikus olla ei soovi. Käime tutvumas suurima, 86 meetrise inimest kujutava geoglüüfiga, mis legendi järgi kujutab võimsat šamaani, El Gigante de Atacamat. Tänaseni selgesti eristatav figuur on mäenõlva ehtinud hinnanguliselt üle tuhande aasta.



Samas piirkonnas asub mitmeid endisi kaevandus- ja tänaseid kummituslinnu. Külastasime Humberstone’i, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse aastast 2005. Salpeetri kaevandamise ja töötlemise tehases käis töö aastatel 1872-1960.




Tippajal, 1940-ndatel aastatel oli kaevanduses 800 töölist. Tööstuse tarbeks rajati kõrbesse linn koos kogu sinna juurde kuuluva infrastruktuuriga. Tehasele lisaks oli linnas kool, haigla, kirik, turg, kauplus, teater, hotell, baar, tantsusaal, kontorihooned ning elamud tehasetöölistele ja ametnikele.



Linnas oli  ka valgustatud tennise- ja korvpalliväljak ning  hukkunud laeva kerest valmistatud bassein suurtele ja väikestele.



Asumis ringi uidates jäi mulje, et linnaelanikest hooliti. Paraku teeb elu omad korrektuurid. Sünteetiliste lämmastikväetiste ilmumisega nõudlus salpeetri järele vähenes drastiliselt ning  tehas suleti. Inimesed lahkusid, et mujal elatist teenida, mispeale linn jäi elutuks. Täna, pool sajandit hiljem meenutavad endist hiilgust lagunevad tööstushooned, mille plekist seinad ja katused tuule käes hirmuäratavalt kolisevad ning ajahambast ja inimvandalismist räsitud olmehooned.  Paraku pole see ainus kummituslinn maailmas, samasugust saatust on jaganud mitmed monofunktsionaalsed kompleksid. Nii on juhtunud Sarajevo taliolümpiarajatistega ning Sotši gigantset projekti on ilmselt ähvardamas sama saatus?


Ookeani äärde Iquique jõudes saime jälle meeldivamale lainele. Linn on armas, kena rannapromenaadi, puhta liivaranna ning õdusa vanalinnaga, kus säilinud vahvad puidust koloniaalaegsed majad.




Üllataval kombel on liiklus märksa rahulikum kui Boliivias ning autojuhid jalakäijate suhtes väga tähelepanelikud ja viisakad.


Kuivõrd oleme kahe kuuga maha sõitnud juba 15 000 km, oli aeg autole hooldus teha. Sobiliku autoteeninduse leidsime kaevanduslinnas Calamas. Auto hooldamisega paralleelselt uurisid töömehed väga elavalt elu-olu kohta Eestis, vahepeal aktiivselt telefoniga googeldades ning vajalikke sõnu tõlkides. Olime nende töökojas esimesed eestlased, huvi nii kauge maa kohta paistis siiras olevat. Andrus avastas küll hiljem, et suures jutuhoos olid töömehed ühe anduri ühendamata jätnud.


Maanteed Tšiilis on valdavalt heas seisus ning vaatamisväärsused, vähemalt põhjaosas hästi tähistatud. Käisime San Pedro de Atacama lähistel kaemas El Tatio geisreid, mis asuvad 4300 meetri kõrgusel mägedevahelises geisrite orus. Kuivõrd see loodusime on kõige paremini nähtav päikesetõusust kella üheksani, pidime pimeduskatte all mööda kruusakattega pampateid geisriteni sõitma. Startisime 4.30, et päikesetõusuks linnast sihtkohta jõuda. Õnneks oli tee hästi tähistatud ning me saime probleemideta kohale. Pimedas mõjusid auravad kuni 10 meetri kõrgused geisrid müstiliselt, justkui oleks põrgukatlasse sattunud.




Peale päikesetõusu läksime neid ka lähemalt uudistama. Päris kõhe oli kõndida, kui jalgealune mulksub ja pobiseb ning iial ei või teada, kust mõni  kuum veejuga järgmisena välja võib karata. Enamus lahtisi auke oli õnneks küll kividega piiratud.


Tagasiteel Atacama kõrbest ookeani äärde nägime muu hulgas golfiväljakuid, mis ennäe imet polnud sugugi traditsiooniliselt rohelised vaid ilmetult hallid. Puttimisala green oli mullavakarva must. Pisuke vaheldus seegi.


Kui hall ja igav kõrbeppiirkond on täis pikitud erinevaid kaevandusalasid, siis kõrgmäestiku platool, 4000 ja enam meetri kõrgusel, paiknevad külad üksteisest ca 50 km kaugusel ning nendevahelised madala taimestikuga alad on kodupaigaks guanakodele, vikunjade pisut suurematele sugulastele   ning eeslitele.




Vaatamata suhtelisele üksindusele kõrgmäestikus, tunneme end ümbritseva roheluse tõttu märksa paremini kui lõputul kaevandusterohkel kõrbealal.


Blogis pisut ette rutates, jõudsime 14. Märtsiks, minu isa Heino 80.ndaks sünnipäevaks Atacama kõrbest välja. Tähistasime sündmust lõunasöögiga meeldivas rannarestoranis ning viibisime mõtetes lähedaste inimeste ringis. ISA, SOOVIME SULLE PALJU ÕNNE JA TUGEVAT TERVIST!



Share the post:


Comments

Tarmo March 16th, 2015

Väga korralikke Tšiili kaarte saab osta Copeci tanklatest - http://ww2.copec.cl/chiletur/guias

Edu!

Merle March 18th, 2015

Tänan!Saime kaardi ostetud abivalmis Austria seiklejate käest enne kui Copecisse jôidsime. Soovime edu Sullegi!

Mall March 20th, 2015

Hei Merle ja Andrus! Olete olnud kodust eemal juba mitu kuud, päevad uutest muljetst tulvil - kuidas vastu peate? Kas ikka on VAU, kui kogu aeg on VAU? Soovin Teile jaksu nii reisimiseks kui kirjutamiseks, mis pole sugugi väike asi, nõuab järjepidevust ja mõnikord võibolla ka eneseületamist.
Meil siin olid aastaja kohta soojad ilmad ja kevad murrab läbi - krookused õitsevad ja valitsus on ikka moodustamata.

Andrus March 21st, 2015

Tere Mall, Tore, et viitsid blogi jälgida. Kolm kuud sab varsti täis, kuid VAU tunnet saab mõne korra päevas ikka tunda. Mõnel päeval rohkem, mõnel vähem. Ka eneseületamise vajadust, nii vaimselt kui füüsiliselt tuleb enam ette kui oleks arvanud. Inimesed elavad vahel ikka pagana keerulistes tingimustes Blogi pidamine distsiplineerib ja aitab muljeid mingil määral korrastada ja organiseerida. Oleme Patagoonias teel Ushuaia poole. Tervisi kõigille! Andrus ja Merle