Bolivia 4

This article is only available in Estonian. Please use Google to translate our story :)

Tegemata (lõpetamata) asjad jäävad südant painama. Kuna sõbrad polnud erutavatest kruusateedest väga sisse võetud, otsustasime liigset vastutust mitte võtta ja teha Surmatee läbi omaette. See oli ka heaks põhjuseks naasta Boliiviasse, rohelisse paradiisi, mille loodus meile sügava mulje on jätnud. Piiriületus Copacabanas läks valutult ja vaated Titicacale kõrgustest ületasid kõik ootused.

Imelistele vaadetele sekundeerib järvesopi ületus puisel pargasel, mille juhid elavalt Boliivia elu kitsaskohtadest pajatavad. Kui lohutame, et elu on kõikjal maailmas ebaõiglane, saame teekonda jätkata heatahtlikest pilkudest kannustatuna.

Öö veedame Titicaca kaldal imelise vaatega maalapil, poolelioleva eramu kõrval, täielikus rahus ja vaikuses. Hommikul naudime päiksetõusu järve ääres. Lisanduvad teel avanevad imelised panoraamid lumistele mäetippudele.

Ka La Pazi läbimine läheb seekord probleemideta. Teiselpool suurlinna, 4600 meetri kõrgusel täiendame veevaru 30 liitri liustikust pärit karge veega ja jätkame teekonda Coroico poole. Teame, et mingil hetkel tuleb peateelt ära keerata, traditsioonilisele Yunga Roadile, mis kuni viimaste aastakümneteni oli ainukeseks ühendusteeks Coroico ja La Pazi vahel, omades maailma ohtlikuima tee kurjakuulutavat kuulsust. Yunga Roadi leiame sealt kus Lonely Planet seda soovitab otsida ja alustame kauaoodatud teekonda. Vaated on hingematvad, kuid tee mitte midagiütlev, ca 4-5 meetri laiune kurviline kruusatee, kus kohalikud dzhigitid sajaga kihutades vastusõitjad oludest olenevalt kas kuristikku või vastu kaljut üritavad suruda. Umbes kümne kilomeetri pärast, kui juba teine buss, hullunud pilguga juht roolis, meile vastu kihutab, saame aru, et midagi on valesti ja pöörame otsa ringi- oleme võtnud Yunga Roadi vale suuna.

See tee on tavakasutuses ja nagu pärast tõdeme, kohalike enesetapjaliku sõidustiili tõttu palju ohtlikum kui hiljem läbitud tegelik Surmatee, kus kohalikud liiklejad peaaegu puuduvad ja seetõttu olud täna suhteliselt ohutud. Distantsi tagasi alguspunkti läbin kohalike kombel, teistest juhtidest ja oma kaassõitjast suhteliselt vähe hoolides. Kallakutel tõusjana on mul ju eesõigus, mida mõnuga kasutan, et jõuda veel mõistlikul ajal tegeliku Death Roadi alguspunkti. Kella poole kolmeks päeval oleme kohal ja kuna ilm on hea, otsustan Merle protestidele vaatamata 25 kilomeetrise teekonna kohe, mitte järgmisel hommikul, ette võtta. Portaalides hoiatatakse pärastlõunase udu ja sademete eest, kuid meil veab, ilm on selge ja päikesepaisteline. Tee ise on kurviline ja kitsas, kuid mahasõidupiiretega korralikult varustatud ning hästi hooldatud ca kolme meetri laiune kruusakas. Vaated on hingematvad ja arvukad kosed otse tee kohal hellitavad meie tolmust Hiluxit. Teenus nagu paradiisis.

Teekond oli raske, kuid rahulikult võetuna, ideaalsetes oludes nagu meile sattus, kaugel ohtlikust. Kindlasti on lõik paras pähkel jalgratturitele, kuna teekate on ebatasane ja kohati märg ning libe. Nagu videolt ja piltidelt näha, jalgratturid kuiva nahaga ei pääse. Koos pildistamispausidega kulus raja läbimiseks alla kahe tunni. Samas oleme mõlemad arvamusel, et see teelõik on looduslikult üks kaunimaid ja nauditavamaid, mida kunagi läbinud oleme.

Mõistmatuks jäi, miks Death Roadil ainsana Boliivias kehtib vasakpoolne liikluskorraldus. Minu arvates tekitab see vaid segadust ja potentsiaalseid liiklusohtlikke olukordi. Kõigile, kes soovivad sama teekonna eksimata läbi teha, anname juhtnöörid Surmatee alguse ülesleidmiseks. La Pazist tuleb sõita Coroico poole uut teed pidi kuni Chuspipatani. Pärast Chuspipatast möödumist tuleb keerata paremale Yolosa peale. Tee algust tähistab vähemalt täna suur inglisekeelne silt Death Road. Muide Chuspipatas on tankla, kus ka välismaalastele müüdi kütust mõistliku hinnaga 4,00 Bolivari liiter, kusjuures teenindamine oli väga sõbralik.

Coroicost tagasiteel ootas ees järjekordne La Pazi läbimine, mis seegi kord läks raskusteta. Edasi suundusime läände, Tshiili piiri poole. Enne maalt lahkumist külastasime Boliivia kõrgeima tipu, Sajama vulkaani jalamil asuvat rahvusparki.

Pargis asuvad geisrid, flamingosid võõrustav soolajärv, saab ette võtta intiimse supluse termides, tunnistajateks vaid laamakarjad, nautida kauneid vaateid lumistele tippudele ning jälgida mitmete looma ja linnuliikide toimetamisi.

Kogu programmi läbimiseks kulus poolteist päeva. Üle 6500 meetri kõrguse mäe tippu ronimine, mis ka võimalik on, ei kuulunud meie plaanidesse. Tundub, et hakkame viibimisega nelja ja poole kilomeetri kõrgusel harjuma. Peavalud, mis esialgu kimbutasid on kadunud, kuid suurem füüsiline pingutus paneb endiselt hõredat õhku ahmima. Auto pagasiruumi sügavustest välja otsitud talveriietusest oli tublisti abi, kuna õhtud ja ööd on nii kõrgel, vaatamata suvisele aastaajale, väga külmad.